Kulla hinna kujunemine

Miks kulla hind sünnib Londonis

Küsi, kus kulla hind kindlaks määratakse, ja aus vastus kõlab: ekraanidel ja telefonikõnedes, ilma igasuguse aadressita. Küsi hoopis, kus asuvad selle kaubanduse reeglistik, sulatuskodade akrediteerimisnimekiri ja suur osa metallist endast, ja vastus muutub väga konkreetseks. Need on Londoni Citys, mõne kvartali kaugusel Inglise keskpangast.

Kutseala kasvas välja rafineerimistehastest ja väärismetallimaakleritest. Korrapärane kullafiksing algas 1919. aasta septembris, kui mõned liikmefirmad leppisid telefoni teel kokku ühe ühise hinna. Turg oli suletud Teise maailmasõja ja valuutakontrolli aastatel, avanes uuesti 1954. aastal ning sai 1987. aastal oma katusorganisatsiooni, kui asutati London Bullion Market Association.

Miks keskus Londonisse jäi, kuigi metalli rafineeritakse peamiselt mujal ja kauplemismahult on New York suurem? Kolm põhjust korduvad. Ajavöönd asetseb Aasia ja Ameerika kauplemispäeva vahel, nii et Londoni tööpäev on ainus, mis ulatub mõlemasse. Lepingud sõlmitakse väljakujunenud ja hästi tuntud kohtupraktika najal, mis vähendab vaidluste hinda. Ja füüsiline taristu — hoidlad, veofirmad, kindlustajad ning pankadevaheline arveldusskeem — on ühe turu ümber ehitatud terve sajandi jooksul. Ükski neist kolmest ei kolita kiiresti mujale.

Mida see Eesti lugejale tähendab

Eesti hinnasilt ei sünni kohapeal. Kaupleja võtab aluseks sama rahvusvahelise noteeringu, teisendab selle euroks ja lisab oma kulud. Sellest järeldub kaks asja: kohalik hind ei saa maailmaturust pikalt lahku minna, ja iga erinevus kahe pakkumise vahel on kulude, mitte „parema hinna" erinevus.

Jooksva taseme leiad kulla hinna lehelt.

Loco London ja see, mida noteering lubab

Iga hulgituru kullanoteering kannab ühte välja ütlemata tingimust: loco London. See tähendab, et hind kehtib metallile, mis asub Londoni hoidlasüsteemis, on seal üleantav ning vastab turu tunnustatud kujule ja proovile. Zürichis, Hongkongis või kodusel riiulil olev metall on veidi vähem väärt, sest selle toomine tunnustatud ahelasse maksab vedu, kindlustust ja sageli uut proovimist.

Kuna loco London on võrdluskoht, noteeritakse hindu mujal selle suhtes vahena. Selle vahe suurus on üks selgemaid märke sellest, kus füüsiline metall on parajasti napiks jäänud. Tegemist on logistika, mitte meeleolu näitajaga.

Arveldus on raamatupidamiskanne, mitte kahveltõstuk

Arveldus järgib sama loogikat. Hetketehing arveldatakse tavaliselt kaks tööpäeva pärast tehingu tegemist ja peaaegu ükski neist arveldustest ei liiguta ühtki kangi. Need on kanded jaotamata kulla kontode vahel, mida peavad arveldusliikmed. Klient omab nõuet koguse, mitte konkreetsete nummerdatud kangide vastu.

Kus ja kuidas eraisik oma metalli tegelikult hoiab ning mida kindlustusleping katab, on omaette teema ja lahti kirjutatud hoiustamise ja kindlustamise juhendis.

Kuidas jooksev hetkehind tekib

Hetkehind vastab ühele kitsale küsimusele: mida maksab praegu üks troi unts puhast kulda, arveldusega lähipäevil, loco London. See liigub pidevalt kogu kauplemisnädala jooksul, sest ta ei olegi midagi muud kui pankade, maaklerite, rafineerimistehaste ja suurte kauplemismajade kahepoolsete läbirääkimiste hetkeseis.

Nagu igal turul on ka siin kaks poolt. Vastaspoole ostukurss jääb tema müügikursist allapoole ja avaldatud arv asub tavaliselt nende vahel. Hulgiturul on see vahe tavatehingul murdosa protsendist.

Kaks hoiatust, mida on kerge kahe silma vahele jätta

Esiteks kehtib hetkehind standardsele rafineeritud materjalile suurtes partiides, mitte kapslis mündile. See on täiesti tõeline turuhind turul, mille liige sa ei ole.

Teiseks näitavad eri veebilehed veidi erinevat hetkehinda, ja see on normaalne. Keskset tellimusraamatut ei ole olemas, seega koostab iga andmetarnija oma keskmise pisut erinevatest allikatest ja pisut erineval hetkel. Siduv on ainult see hind, mille vastaspool tehingu hetkel tegelikult pakub.

LBMA oksjon kaks korda kauplemispäevas

Pidevalt liikuv arv ei kõlba lepingusse. Kes hindab fondi, arveldab kaevanduse riskimaandust või koostab bilanssi, vajab üht arvu, millele mõlemad pooled saavad hiljem osutada. Just see on LBMA võrdlushind, mis leitakse igal kauplemispäeval kaks korda, kell 10.30 ja kell 15.00 Londoni aja järgi, USA dollarites troi untsi kohta.

Alates 2015. aastast on menetlus elektrooniline oksjon, mitte telefonikõne mõne firma vahel. Välja pakutakse avahind, otseosalejad sisestavad ostu- ja müügikogused ning hinda korrigeeritakse vooru haaval seni, kuni tasakaalustamata jääk mahub avaldatud lubatud piiri sisse. Tulemuseks on päris tellimustest sündinud tasakaaluhind, mille saab oksjoni protokollist hiljem üles ehitada.

Kaks kellaaega Eesti aja järgi

Eesti on Londonist kaks tundi ees kogu aasta, sest suveajale üleminek toimub Euroopa Liidus samadel päevadel. Kodumaises ajas tähendab see umbes kella 12.30 ja 17.00. Fiksingu ja hetkehinna vahe ei ole täpsuse, vaid liigi vahe.

Kuidas päevahinnad ajas liikunud on, näitab ajalooliste hindade leht.

Reguleeritud võrdlushind reguleerimata turul

Siin on vastuolu, mis üllatab neid, kes tulevad väärismetalli juurde aktsiate või fondide poolt. Võrdlushind ise on reguleeritud finantsnäitaja. Selle all olev turg ei ole reguleeritud üldse.

Pärast intressinäitajate skandaale muudeti LBMA fiksing reguleeritud võrdlusaluseks ning selle haldaja ICE Benchmark Administration tegutseb Ühendkuningriigi finantsjärelevalve loal ja järelevalve all. Metoodika, juhtimine ja huvide konflikti reeglid on õigusliku raamistiku sees.

Astu oksjonist välja ja see raamistik lõpeb. Füüsilise kangi või mündi ost ja müük ei ole selle järelevalve osa: järelevalve käib arvu, mitte tehingu üle. Sellest järeldub kolm asja, mis tuleb lahus hoida:

• arv, mida sa loed, on usaldusväärne ja järelevalve all;
• vastaspool, kes selle arvu sulle esitab, ei ole seetõttu järelevalve all;
• ükski hüvitusskeem ei seisa tehingu taga ainuüksi seepärast, et hind pärineb reguleeritud võrdlusalusest.

Millised load Eesti kauplejal peavad olema, kuidas teda kontrollida ja kuhu vaidlusega pöörduda, on lahti kirjutatud kulla ostmise juhendis.

Good Delivery kangid ja hoidlate ahel

Hulgiturg liigutab metalli ühes kujus: Good Delivery kangina. Standard hõlmab kaalu, mõõtmeid, välimust, märgistust ja päritolu.

Vahetatavus on kogu mõte

Eesmärk ei ole kvaliteet iseenesest. Kuna iga akrediteeritud kang on vahetatav iga teisega ja kuna kangid püsivad tunnustatud hoidlate suletud ringis, arveldab turg tohutuid koguseid ilma midagi uuesti proovimata. Katkematu valdusahel ongi see, mis teeb usaldust üleliigseks.

Eraisikule mõeldud kuldkangid on hoopis teine tooteperekond, alates ühest grammist kuni kilokangini.

New York, futuurid ja paberkuld

Teine hinnakujunemise mootor on COMEX New Yorgis, maailma suurim kullafutuuride kauplemiskoht. Seal ei vaheta omanikku metall, vaid standarditud tähtpäevalepingud, mis kohustavad tarnima kindla koguse kindlal ajal. Tootjad maandavad nendega toodangu hinnariski, tööstus fikseerib sisendi maksumuse ja osa kauplejaid võtab lihtsalt seisukoha, ilma et metall neid huvitaks. Enamik positsioone suletakse enne tähtaega, nii et ükski kang ei liigu.

Arbitraaž seob Londoni ja New Yorgi kokku

Kui tähtpäevahind kaugeneb loco London hetkehinnast rohkem, kui rahastamis- ja hoiukulu õigustab, kaob vahe sekunditega. Suhtel on kaks nime.

Kullas on backwardation ebatavaline ja seetõttu alati tähelepanu väärt. See ütleb füüsilise metalli nappuse kohta rohkem kui ükski uudispealkiri.

Dollar, euro ja eestlase teine muutuja

Kulda noteeritakse USA dollarites troi untsi kohta. Eesti ostja maksab eurodes. Kõik siinne tuleneb sellest lahknevusest, ja see on euroala investori kõige alahinnatum tegur.

Euromääraline kullahind on kahe teineteisest sõltumatu arvu tulemus: metalli dollarihind ja euro ning dollari kurss. Kumbki neist võib liikuda ilma teiseta, ja nad võivad liikuda vastassuundades. Just seepärast juhtub regulaarselt, et dollarigraafik langeb, aga Eesti ostja rahakotis on hind tõusnud.

Arvutus lahti kirjutatud

Kulla hind eurodes untsi kohta  = kulla dollarihind untsi kohta ÷ EUR/USD kurss
Kulla hind eurodes grammi kohta = kulla hind eurodes untsi kohta ÷ 31,1035
Kangi kullaväärtus              = kaal grammides × proov ÷ 1000 × kulla grammihind

Näidisarvud, mitte noteering ega prognoos:

• Esmaspäev. Dollarihind 2 400,00 USD untsi kohta, kurss EUR/USD 1,0800. Arvutus: 2 400,00 / 1,0800 = 2 222,22 eurot untsi kohta; 2 222,22 / 31,1035 = 71,45 eurot grammi kohta.
• Reede. Dollarihind on langenud 2 protsenti ehk 2 352,00 USD untsi kohta, kuid euro on nõrgenenud ja kurss on 1,0500. Arvutus: 2 352,00 / 1,0500 = 2 240,00 eurot untsi kohta; 2 240,00 / 31,1035 = 72,02 eurot grammi kohta.
• Sajagrammine kang prooviga 999,9. Puhast kulda 100 × 999,9 / 1000 = 99,99 grammi; väärtus 99,99 × 72,02 = 7 201,28 eurot.
• Nädala kokkuvõte. Dollarites miinus 2,00 protsenti, eurodes pluss 0,80 protsenti. Metall langes, euroomanik võitis.

Kas noteeringule lisandub metalli ostes veel maksukiht ja millisele metallile, on omaette küsimus ning see on lahti kirjutatud väärismetallide maksustamise juhendis.

Kroonist eurosse ja pikkade hinnaridade lugemine

Eesti läks eurole üle 2011. aastal. See tähendab, et iga euromääraline Eesti hinnarida, mis ulatub sellest ajast kaugemale tagasi, on tagantjärele ümber arvutatud: enne 2011. aastat maksti siin kroonides, mis oli kindlaksmääratud kursiga euroga seotud. Arvutus ise on täpne, kuid see ei ole sama asi, mis tolleaegne hind Eesti ostja jaoks. Muutunud on ka see, mida raha ostab.

Dollarirea puhul seda probleemi ei ole: metalli dollarinoteering kulgeb katkematult läbi kogu perioodi, sõltumata sellest, mis valuutaga Eestis parajasti maksti. Just seepärast on dollarirea ja eurorea kuju erinev, ilma et kummaski viga oleks.

Kolm küsimust enne pika graafiku vaatamist

1. Mis valuutas? Euro- ja dollarirekord langevad eri päevadele, sest valuutakurss liigub omaette. Sama päev annab kahes valuutas kaks eri lugu.
2. Mis hinnaliik? Hetkehind, võrdlushind ja pidev futuuririda annavad samale päevale kolm veidi erinevat arvu. Nende segamini ajamine tekitab „lahknevusi", mida tegelikult ei ole.
3. Nimeline või reaalne? Nimeline rida jätab kõrvale selle, kui palju sama euro eest tol ajal kaupa sai. Inflatsiooniga korrigeeritud ehk reaalne võrdlus annab sageli hoopis teistsuguse pildi; ametlik tarbijahinnaindeks on selleks olemas.

Kust uus kuld turule tuleb

Pakkumine on võrrandi igav pool, ja just igavus ongi siin sisu. Uus metall jõuab turule kahest kohast ning kumbki ei reageeri hinnale kiiresti.

Kaevandustoodang annab suurema osa. Leiukohast esimese valuni kulub tavaliselt ligi kümnend: uuring, keskkonnaload, rahastus, ehitus. Kui kaevandus juba töötab, määrab toodangu maagi sisaldus ja tehase võimsus, mitte tänahommikune noteering. Kõrgem hind mõjutab kaevandajat peamiselt nii, et töötlema hakatakse vaesemat maaki, mis tõstab korraga nii tonnaaži kui ka kulu.

Osa kullast ei sünni üldse kullakaevanduses, vaid kaasneva toodanguna vase- või pliikaevandusest. Nende kaevanduste tootmisotsus sünnib põhimetalli hinna, mitte kulla hinna järgi. Paindlik osa on hoopis ringlussevõtt. Turule liigub vanakuld, hambakuld ja elektroonikajäätmed just siis, kui hind on kõrge. Kogused on aga liiga väikesed, et pikka liikumist pidurdada.

Neli erinevat ostjagruppi

Nõudlus ei ole üks arv, vaid nelja täiesti erineva ostja summa. Nende otsused sünnivad eri põhjustel, eri ajaskaalal ja reageerivad hinnale eri suunas. Kes seda vahet ei tee, jääb hätta iga kord, kui uudis teatab kasvavast nõudlusest ja noteering ometi langeb. Pakkumise ja nõudluse kohtumine tähendab siin nelja eri loogika kohtumist.

Ehted on püsivalt üks suurimaid ja ühtlasi kõige hinnatundlikum nõudlusgrupp. Kui gramm kallineb, ei kao ostja ära, vaid valib kergema eseme, madalama proovi või lükkab ostu edasi. See on klassikaline langev nõudluskõver: kõrgem hind toob väiksema koguse. Osa maailma ehtekullast ostetakse turgudel, kus ehe täidab ühtlasi säästu rolli, ja seal reageerib ostja hinnaliikumisele märksa kiiremini kui Euroopas, kus ehe on eelkõige tarbeese.

Tööstus ostab vähe ja peaaegu hinnast sõltumatult. Elektroonikas kasutatakse kulda kontaktides, traatides ja kaitsekihtides, sest seal loeb hea elektrijuhtivus. Sama palju loeb see, et kuld ei oksüdeeru: korrosioonikindlus hoiab kontakti töökorras ka aastate pärast. Kogus ühe seadme kohta on nii väike, et metalli hind kaob toote koguhinna sisse ära. Asendamine on tehniliselt võimalik, aga see käib tootearenduse, mitte nädalauudiste tempos. Sama loogika kehtib hambakulla kohta, mille osakaal on aastakümnetega kahanenud materjalivahetuse, mitte noteeringu tõttu.

Investorid on ainus grupp, kes ostab sageli rohkem just siis, kui hind on juba tõusnud. Siia mahuvad investeerimismündid, eraisiku kangid ja börsil kaubeldavad kullafondid. Tõus toob uudised, uudised toovad ostja, ostja toob tõusu — kuni pöördumiseni, mis töötab sama mehhanismiga vastupidises suunas. Just see grupp annab kullale tema lühiajalise iseloomu.

Keskpangad ostavad ja müüvad reservipoliitika, mitte noteeringu järgi. Keskpankade ostud võivad kesta aastaid ühes suunas ja seetõttu mõjuda pigem taustajõu kui päevauudisena.

Miks „nõudlus kasvas" ei tähenda tõusu

Neli gruppi võivad liikuda korraga vastassuundades: kõrge hind vähendab ehtenõudlust täpselt siis, kui see suurendab investorite oma. Uudislause „nõudlus kasvas" ütleb midagi sisulist alles siis, kui juurde käib, milline neist neljast kasvas ja mille arvelt.

Maapealne varu kaalub rohkem kui kaevandus

Kulla juures kehtib üks omadus, mis eristab teda peaaegu igast teisest toormest: ta ei kulu ära. Nafta põletatakse, vili süüakse, vask jääb kaablisse kinni. Kuld seevastu sulatatakse ümber ja liigub edasi. Peaaegu kogu kunagi kaevandatud kuld on endiselt olemas — ehtes, kangis, mündis, keskpanga hoidlas või elektroonikaromus, mis ootab teisest tootmist.

Sellest järeldub midagi, mis muudab kogu hinnaloogika. Aastane esmakaevandamine ei ole „pakkumine" tavatähenduses, vaid väike aastane lisand tohutule olemasolevale varule. Kullaturg on varuturg, mitte voogturg. Otsustav küsimus ei ole see, kui palju eile kaevandati, vaid see, millise hinna eest on senised omanikud nõus oma metallist loobuma.

Kolm järeldust varuturu loogikast

1. Kaevandusuudised liigutavad vähe. Streik, üleujutus või ühe suure kaevanduse sulgemine muudab aastasest lisandist murdosa. Vasel või niklil oleks sama sündmus tunda kohe, kullal peaaegu mitte.
2. Tootmiskulu ei ole põrand. Kõiki hoolduskulusid arvestav näitaja ütleb, kas kaevandaja teenib, mitte seda, kus hind peatub. Turul on müüjaid, kes kaevandavad, ja müüjaid, kes lihtsalt omavad.
3. Ringlussevõtt on kiirem kui kaevandus. Vanametalli tagasivool reageerib hinnale kuudega, uus kaevandus aastatega.

Keskpangad ja Eesti Panga kullavaru

Keskpank on turul eriline osaline. Ta ei osta odavalt ja ei müü kallilt, vaid teeb otsuse reservide koosseisu, mitte tootluse põhjal — ja püsib sellega sageli aastaid järjest ühel ja samal turupoolel. Ajalooline taust on siin lühike: kuni kullastandardi lagunemiseni oli metall raha kate, Bretton Woodsi süsteemi lõppedes muutus ta üheks reservivaraks teiste seas.

Eesti on selle loo tagasihoidlik osa, ja just seepärast on ta hea näide. Eesti Panga enda andmetel on keskpanga kullavaru 8 250 troi untsi ehk 256,6 kilogrammi. Pank ütleb ise, et hoiab seda „pigem ajaloolistel kui finantsilistel põhjustel". Taasiseseisvumise algusaastatel müüdi suurem osa varust maha ja paigutati võlakirjadesse; allesjäänud kulda hoitakse teadlikult passiivselt ja see ei kuulu investeerimisportfelli. Investeerimisvara ennast oli 2024. aasta lõpus ligikaudu kaks miljardit eurot, umbes viis protsenti sisemajanduse koguproduktist, valdavalt võlakirjades ja 155 miljoni euro ulatuses aktsiates.

Mida see arv Eesti lugejale tegelikult ütleb

256,6 kilogrammi on paarsada kilo metalli — kogus, mis mahub ühte hoidlanurka. See ei ole puudujääk ega saavutus, vaid teistsugune valik: on riike, kes hoiavad kulda varana, ja riike, kes hoiavad seda ajaloona. Eesti kuulub teise rühma ja ütleb seda ise välja. Praktiline järeldus on lihtne ja kaine: eraisiku kullaostu ei toeta ega tasakaalusta Eestis mingi kodumaine reserv, ja siinse ostja hind tuleb täies ulatuses samast rahvusvahelisest noteeringust, millest kõigil teistel.

Miks Eestil ei ole oma investeerimismünti

Eestil ei ole oma rahapaja. Euro kasutuselevõtuks 2011. aastal vermiti Eesti käibemündid — 194 miljonit tükki — Soome rahapajas, ja tänased kogumismündid valmivad Leedu rahapajas. See ei ole puudujääk, vaid väikeriigi mõistlik valik: vermimine on mastaabitööstus, ja veidi üle miljoni elanikuga turu tarbeks oma tootmisliini pidada ei tasu.

Sellest tuleneb ka vastus küsimusele, miks ei ole olemas Eesti investeerimismünti. Rahvusvaheliselt kaubeldav investeerimismünt eeldab kolme asja korraga: katkematut vermimisvõimekust, laia edasimüügivõrku ja seda, et keegi ostaks mündi ka tagasi. Ilma tagasiostuta ei teki likviidsust, ja ilma likviidsuseta ei teki hinda, mis järgiks metalli noteeringut. Just selle võrgu on aastakümnetega üles ehitanud suured tuntud seeriad, näiteks Lõuna-Aafrika krugerrand. Sama teed on käinud Kanada maple leaf ja Euroopas Austria Viini filharmoonikud.

Mida see ostja hinnas tähendab

Eesti ostja hind koosneb seetõttu alati rahvusvahelise noteeringu ja ühe lisakihi summast: metall tuleb siia mujalt ning vedu, kindlustus ja vahendus jäävad hinnasildi sisse. Kodumaised meenemündid on hoopis teine tooteperekond, mille hinda juhib kogumisnõudlus, mitte metallisisaldus; nende eripära on lahti kirjutatud hõbeda ostmise juhendis. Millised tingimused peavad olema täidetud, et münti üldse investeeringukullaks lugeda, on omaette teema ja seletatud kulla ostmise juhendis.

Reaalintress ja pika trendi jõud

Kuld ei maksa intressi ega dividendi. Sellest järeldub kogu tema pikaajaline hinnaloogika: metalli hoidmise hind ei ole hoiukulu, vaid see, millest hoidja loobub. Võrdlusalus on turvalise võlakirja tootlus pärast inflatsiooni maha arvamist, ja seda nimetatakse reaalintressiks.

Reaalintress          = nominaalintress − inflatsioonimäär
Kulla alternatiivkulu = turvalise võlakirja reaalintress

Kaks näidisarvutust, mitte prognoos ega turuolukorra kirjeldus:

• Nominaalintress 3,00 protsenti, inflatsioon 4,20 protsenti. Reaalintress on 3,00 miinus 4,20 ehk miinus 1,20 protsenti. Turvaline võlakiri kaotab ostujõudu; kulla hoidmine ei jää millestki ilma, sest teenimata intress oleks niikuinii olnud negatiivne.
• Nominaalintress 4,50 protsenti, inflatsioon 1,80 protsenti. Reaalintress on pluss 2,70 protsenti. Nüüd maksab kulla hoidmine igal aastal 2,70 protsenti saamata jäänud reaaltootlust. Sama metall, sama kaal, hoopis teine alternatiivkulu.

Miks euroala lugeja peab vaatama kahte reaalintressi

Dollarinoteering reageerib eelkõige Ameerika Ühendriikide reaalintressile, sest sealsed võlakirjad on selle turu vaikimisi alternatiiv. Eesti ostjat puudutab aga ka euroala oma, ja seda kahel teel korraga: otse, sest tema alternatiiv on euros hoiustatud raha, ja kaudselt, sest kahe piirkonna intressivahe liigutab euro ja dollari kurssi, mis omakorda liigutab euromäärast hinda. Kaks reaalintressi ei liigu ühte jalga, ja täpselt sellest tekivad perioodid, kus dollarigraafik ja eurograafik jutustavad eri lugu. Jooksvad kursid on vahetuskursside lehel.

Hulgihinnast mündi hinnasildini

Hulgituru noteering ja poe hinnasilt ei ole sama arv, ja vahe ei ole kellegi pahatahtlikkus. Nende kahe vahele mahub terve tootmis- ja tarneahel, mille iga lüli maksab midagi.

• Rafineerimine ja vormimine. Valatud kang on odavam kui vermitud kang, münt kallim kui kang. Kulu on tükipõhine, mitte kaalupõhine.
• Pakend, sertifikaat ja logistika. Vedu, kindlustus ja ladustamine käivad iga saadetisega kaasas.
• Hulgi- ja jaemüügi marginaal. Kaks eri lüli, kaks eri katet.
• Ostu- ja müügihinna vahe. Kokkuostuhind jääb alati müügihinnast allapoole.

Kui kaks toodet taandada ühele alusele, on tehe lühike: metalli väärtus on puhaskaal korrutatuna grammihinnaga, ja vahe on see, mille võrra hinnasilt sellest väärtusest kõrgemal seisab. Jätkame eelmise peatüki näidisarvuga 72,02 eurot grammi kohta. Tegemist on arvutusnäitega, mitte noteeringu ega pakkumisega:

• Untsimünt. Puhaskaal 31,1035 grammi; metalli väärtus 31,1035 × 72,02 = 2 240,07 eurot. Hinnasilt 2 419,28 eurot. Vahe 179,21 eurot ehk 8,00 protsenti.
• Ühegrammine kang. Metalli väärtus 72,02 eurot. Hinnasilt 90,03 eurot. Vahe 18,01 eurot ehk 25,01 protsenti.

Sama metall, sama päev, kolmekordne vahe — põhjus on tükipõhine kulu, mis jaguneb ühel grammil ligi kolmkümmend korda väiksemale kaalule. Eesti õigusaktid sellele vahele nime ei anna: ei käibemaksuseadus ega tulumaksuseadus tunne sellist mõistet, nii et iga nimetus on turukeel, mitte seadusesõna. Sõnastikus on ta kirjas hinnasildi ja metalli väärtuse vahena. Arvutuse teeb ette selle vahe kalkulaator.

Eestis lisandub sellele veel üks kiht, mis sõltub metallist: investeeringukuld on käibemaksust vabastatud (KMS § 16 lg 2 p 8), hõbe, plaatina ja pallaadium kannavad aga tavamäära 24 protsenti (KMS § 15 lg 1, alates 01.07.2025), sest neile ei laiene ükski maksuvabastus. Jutt on ainult käibemaksust: müügist saadava kasu maksustamine käib eraldi seaduse ja omaette reeglite järgi, ja käibemaksuvabastus ei ütle selle kohta midagi. Vabastuse täpne ulatus ja kõik ülejäänud maksuküsimused on lahti kirjutatud väärismetallide maksustamise juhendis; mõiste enda selgitus on investeeringukulla käibemaksuvabastuse märksõna all.

Ööpäevarütm Sydneyst New Yorki

Kullaturg on esmaspäeva hommikust reede õhtuni praktiliselt katkematult avatud, sest kauplemine liigub ajavööndist ajavööndisse. Päev algab Aasia ja Vaikse ookeani turgudel, liigub üle Lähis-Ida Euroopasse, saab Londonis oma suurima sügavuse ja lõpeb New Yorgis. Sama noteering, terve ööpäev, väga erineva paksusega tellimusraamat.

Eesti aja järgi tähendab see ligikaudu järgmist rütmi. Varahommikul on turul Aasia, ja käibed on õhukesed. Kella kümne paiku hommikul avaneb London ja liikumine muutub korrapärasemaks; Londoni võrdlushinna kaks oksjonit langevad kella 12.30 ja 17.00 kanti. Pärastlõunal, kui Londoni päev veel kestab ja New York on juba avatud, tekib päeva sügavaim turg — ja seal sünnib ka suurem osa järskudest liikumistest, sest just sinna ajastatakse Ameerika majandusnäitajate avaldamine.

Kaks lõiku aastas, mil kellavahe on teine

Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid vahetavad suve- ja talveaega eri kuupäevadel. Londoni ja New Yorgi vahe on tavaliselt viis tundi, kevadel ja sügisel aga paari nädala jooksul neli. Eesti ja New Yorgi vahe kahaneb neil nädalatel seitsmelt tunnilt kuuele. Kes kalendrisse kirjutab „Ameerika andmed kell 15.30", eksib igal aastal kaks korda tunni võrra. Londoni ja Eesti vahe seevastu püsib aasta ringi kaks tundi, sest kellakeeramine käib Euroopa Liidus samadel päevadel.

Ja veel üks tagajärg, mis puudutab iga graafikut: keskset börsi ei ole, seega ei ole olemas ka ühte ametlikku päeva sulgemishinda. Iga andmeallikas valib oma lõikepunkti — mõni võtab Londoni pärastlõunase oksjoni, mõni ööpäeva viimase noteeringu. Kaks korrektset päevagraafikut võivad seetõttu samale päevale anda pisut erineva arvu, ja kõrvutada tasub neid ainult siis, kui lõikepunkt on sama. Meie oma rea leiab ajalooliste hindade lehelt, kus sama rida saab vaadata valuuta ja perioodi kaupa.

Untsid, grammid ja puhaskaal

Väärismetalli kaalutakse omaette süsteemis. Troi kaalusüsteem pärineb keskaegsest Euroopast ja on väärismetallis püsinud tänaseni. Üks troi unts on 31,1035 grammi — ligi kolm grammi rohkem kui igapäevane avoirdupois' unts. Kes need kaks segamini ajab, eksib hinnas ligikaudu kümne protsendi võrra.

Brutokaal, proov ja puhaskaal

Kolmas segaduse allikas on kaalu ja sisalduse vahe. Brutokaal on eseme kogu mass, puhaskaal aga selles sisalduv puhas metall. Nende vahe on proov, mida Eestis väljendatakse tuhandikes ja mujal sageli karaatides.

Puhaskaal grammides = brutokaal grammides × proov ÷ 1000
Grammihind          = untsihind ÷ 31,1035

Kaks tuntud näidet, mis on ühtlasi kontrollarvutus:

• Krugerrand. Brutokaal 33,93 grammi, proov 916,7. Puhaskaal 33,93 × 916,7 / 1000 = 31,10 grammi ehk täpselt üks troi unts.
• Sovereign. Brutokaal 7,98805 grammi, sama proov. Puhaskaal 7,98805 × 916,7 / 1000 = 7,3224 grammi. Münt ei ole seetõttu „väiksem unts", vaid omaette ajalooline kaal.

Mida rekordhind tegelikult ütleb

„Kuld saavutas uue rekordi" on lause, mis ilmub uudisvoogu iga tõusulaine ajal. Ta on tavaliselt tõsi ja peaaegu alati mittetäielik. Rekord on väide ühe minuti kohta minevikus — ja mitte midagi enamat.

Esiteks: rekord on alati rekord mingis valuutas, ja Eesti lugejat puudutab neist ainult euromääraline. Teiseks: rekord on peaaegu alati nimeline. Nimeline tipp ei arvesta, mida raha vahepeal ostab, ja pika rea puhul on see erinevus suurem kui kogu uudisväärtus. Kolmandaks: rekord mõõdab noteeringut, mitte seda, mida keegi tegelikult kätte sai.

Rekord ja see, mis rahakotti jõuab

Rekordipäeval kehtiv hulgihind ei ole see summa, mille eraisik oma mündi eest saab: vahele jäävad kokkuostuhind, hinnavahe ja tehingu kulud. Sama päev annab kaks arvu: ekraani oma ja leti oma. Kes tahab teada, kui palju tema ese päriselt sisaldab, arvutab sisuväärtuse ja võrdleb seda pakkumisega, mitte pealkirjaga.

Hooajalisus, graafik ja mehaanika piirid

Kullaturu kohta liigub hulk hooajalisi rusikareegleid: sügisene ostuhooaeg Aasia pulmade ja pühade eel, talvine kuu enne Hiina uusaastat, loid suvi. Osa neist on ajaloolistes keskmistes tõesti nähtav. Aga hooajalisus on keskmine, ja keskmise all peituvad üksteisest väga erinevad aastad: hajuvus on peaaegu alati suurem kui muster ise. Kalendrikuude kaupa saab seda ise vaadata hooajalisuse lehel.

Sama kehtib meeleolunäitajate kohta. Hirmu ja ahnuse indeks võtab kokku selle, kus turg parasjagu on, ja seda saab jälgida eraldi lehel. Ta kirjeldab olevikku, ei ennusta tulevikku, ja tagantjärele graafikult otsitud seos on peaaegu alati tugevam kui see, mis reaalajas kasutatav oleks.

Kus selle juhendi mehaanika lõpeb

Kõik siin kirjeldatu seletab, kuidas arv tekib: kes noteerib, mis valuutas, millise kella järgi, milliste kihtide kaudu jõuab ta hinnasildile. See ei seleta, kuhu arv edasi läheb. Mehaanika tundmine annab kaks konkreetset võimet — eristada metalli liikumist valuuta liikumisest ja eristada hulgihinda jaehinnast — ning need kaks on kokku suurem osa sellest, mille peal algaja eksib. Prognoosi nad ei asenda ega too.

Metallide omavahelist suhet aitab lugeda kulla ja hõbeda suhtarv, mida saab jälgida suhtarvu lehel. Hõbeda oma hinnaloogika, mis erineb kulla omast tööstusnõudluse tõttu tuntavalt, on lahti kirjutatud hõbeda hinna juhendis, plaatina ja pallaadiumi oma plaatina ja pallaadiumi juhendis. Kõik siin kasutatud mõisted on koos sõnastikus.

See juhend on üldine teave kulla hinna kujunemise kohta. See ei ole investeerimissoovitus ega hinnaprognoos ega asenda maksu- või õigusnõustamist. Maksuküsimuses annab konkreetse juhtumi kohta siduva vastuse Maksu- ja Tolliamet.