Väärismetallide maksustamine Eestis

Kolm maksu, mis väärismetalli omanikku puudutavad

Füüsilisel isikul, kes ostab ja hoiab füüsilist väärismetalli, tuleb Eestis arvestada kahe maksuga. Need ei ole teineteise alternatiivid, vaid tabavad eri hetkedel: käibemaks otsustatakse ostuhetkel ja sisaldub hinnas, tulumaks tekib alles võõrandamisel ehk müügil või vahetusel. Sama sajagrammine kuldkang võib olla ostmisel täiesti käibemaksuvaba ja müümisel täies ulatuses tulumaksuga maksustatud.

Kolmandat maksu, mida naaberriikide lugeja siia ootab, Eestis ei ole. Riiklike maksude loetelu maksukorralduse seaduse § 3 lõikes 2 on ammendav ja kohalike maksude oma kohalike maksude seaduse §-s 5 samuti; pärimis- ega kinkemaksu kummaski ei ole. See ei ole maksuvabastus, vaid puuduv maksukoosseis, ja vahe on rahaliselt suur — päritud kulla hilisem müük on Eestis reeglina peaaegu kogu müügihinna ulatuses maksustatav.

Ostuotsuse enda küsimused — münt või kang, kaupleja kontroll, ehtsuse tuvastamine ja isikutuvastuse piirmäärad — on eraldi teema ja neid käsitleb juhend kulla ostmine. Hinna kujunemine on omakorda oma teema juhendis kulla hinna kujunemine, ja hoiustamise ning kindlustuse küsimused leiab juhendist väärismetallide hoiustamine.

Tulumaksu määr on 22 protsenti, mitte 24

Kehtiv tulumaksumäär on 22 protsenti. Tulumaksuseaduse § 4 lõige 1 ütleb seda sõna-sõnalt:

„Tulumaksu määr, välja arvatud lõigetes 2 ja 5 ning § 43 lõikes 4 nimetatud juhtudel, on 22%."

Selles suuruses kehtib määr alates 1. jaanuarist 2025. Erandid § 4 lõikes 2, lõikes 5 ja § 43 lõikes 4 puudutavad muid tululiike ega kajastu eraisiku metallimüügil kuidagi. Samuti ei muutu määr lähiajal: juba välja kuulutatud redaktsioonides, mis jõustuvad 1. oktoobril 2026 ja 1. jaanuaril 2027, on § 4 lg 1 sõnastus muutmata.

Miks võrgust leiab endiselt 24 protsenti

Sest see number oli tõepoolest seaduses kirjas — lihtsalt ei jõudnud kunagi jõustuda. 2025. aasta suvel vastu võetud seadus oleks tõstnud tulumaksumäära 1. jaanuarist 2026 24 protsendile, ja eraldi seadusega oleks lisandunud kaheprotsendiline julgeolekumaks. Kumbki ei kehti. Julgeolekumaksu seadus tunnistati kehtetuks 18. juulil 2025, ja tõus 24 protsendile kustutati enne jõustumist 3. detsembri 2025. aasta seadusega — tulumaksuseaduse muudatuste tabelis seisab selle muudatuse juures märge „välja jäetud". Maksu- ja Tolliamet ütleb sedasama otse: „Palgatulule ja pensionile ei kehtestatud 2% julgeolekumaksu."

Sama kehtib vastupidises suunas: 20 protsenti oli õige kuni 31. detsembrini 2024 ja on tänaseks samuti aegunud. Kui soovite oma tehinguga suurusjärku katsetada, annab ligikaudse pildi maksukalkulaator, kuid lõplik arvutus tehakse alati tuludeklaratsioonil.

Maksustatakse kasu igasuguse vallasasja võõrandamisest

Maksukoosseis ise on TuMS § 15 lõikes 1 sõnastatud võimalikult laialt:

„Tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37), mis on saadud igasuguse võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, aktsia, osa, … müügist või vahetamisest."

Sõna vallasasi on siin määrav. Kuldkang, hõbekang, investeerimismünt ja plaatinaplaat on kõik vallasasjad, mistõttu nende müügist saadud kasu langeb koosseisu alla ilma ühegi lisatingimuseta. Metallil ei ole tähtsust: sama reegel kehtib kullale, hõbedale, plaatinale ja pallaadiumile. Samuti ei ole tähtsust vormil — kang ja münt on maksuõiguslikult sama asi.

Koosseis hõlmab lisaks müügile ka vahetust. Kui tasute metalliga mõne muu vara eest, on tegemist võõrandamisega ja kasu arvutatakse arvesse võetud turuväärtuse alusel. Vastutasuks saadud raha puudumine ei ole argument: eraisiku võõrandamistehing on maksustatav ka siis, kui vastu tuleb asi, mitte ülekanne. Selle vahetuse maksustamist käsitleb allpool eraldi ka maksuhalduri enda kullanäide.

Isikliku tarbimise maksuvabastus ei ulatu investeerimiskullani

TuMS § 15 lõige 4 algab sõnadega „Tulumaksuga ei maksustata" ja võtab üksikud, iseenesest koosseisu kuuluvad juhtumid sealt välja. Punkt 4 kõlab nii:

„4) tulu isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisest;"

Tegemist on maksuvabastusega, mitte puuduva maksukoosseisuga. Vahe ei ole sõnamäng: erand asub § 15 sees, mille lõige 1 on koosseisu juba kehtestanud, nii et lähtepunkt on maksustatavus ja vabastus tuleb igal üksikjuhul põhjendada. Tähele tasub panna ka ajavormi: seadus ütleb oleva ehk praegu isiklikus tarbimises olev, mitte olnud.

Mida õiguskantsleri kiri tõendab ja mida mitte

Investeerimismetalli kohta on kõige kaalukam avalik seisukoht õiguskantsleri 2. mai 2017. aasta vastuses nr 6-1/170546/1701883. Õiguskantsler leiab seal omaenda õigusliku hinnanguna:

„TuMS § 15 lõike 4 punktis 4 ettenähtud maksuvabastus kullakangide võõrandamisest saadud kasule ei laiene, sest kullakangide puhul ei ole tegemist isiklikus tarbimises oleva vallasvaraga. Isiklikus tarbimises olevad vallasasjad on näiteks riided, mööbliesemed, isiklikus kasutuses olev sõiduauto jne."

Alles selle järel annab sama kiri eraldi ja selgelt võõrana märgituna edasi Maksu- ja Tolliameti 2008. aasta selgituse, mille kohaselt on investeerimiskuld investeerimisobjekt, mida ei tarbita ega tarvitata ära. Maksuhaldur nimetab väärismetalli ka ise: päritud vara saamine on maksuvaba, kuid „kui aga võõrandate päritud vara (nt kinnisvara, väärismetallid), siis tuleb saadud kasult tulumaksu maksta."

Kirja juures on veel üks detail, mis on lugeja jaoks olulisem kui tulemus ise: õiguskantsler heitis maksuhaldurile ette, et 2008. aastal oli suulisel nõustamisel antud vastupidine selgitus, ja nimetas vastuoluliste selgituste andmist sõnaga taunitav. Maksuhaldur on oma seisukohta seega muutnud.

Kollektsioonimündid ja kantud ehe on lahtine küsimus

Õiguskantsleri põhjendus puudutab sõnaselgelt investeerimiskulda: kange, plaate ja münte. Kas ka kogumismünt, mille hind ületab metalliväärtust mitmekordselt, või tegelikult kantud ehtekuld võib olla isiklikus tarbimises olev vallasasi, ei ole üheski maksuhalduri avaldatud selgituses ega kohtulahendis otsustatud. See on lahtine küsimus, mitte vabastus, millele tugineda. Kui teie juhtumis on vahe suur, on ainus kindel tee küsida Maksu- ja Tolliametilt enne müüki kirjalik seisukoht just teie eseme kohta.

Eestis ei ole hoidmisperioodi ega maksuvaba piirmäära

TuMS § 15 lõigete 4 ja 5 erandid on läbivalt esemepõhised: need loetlevad, milline vara või milline tehing jääb välja. Ükski neist ei sõltu ajast, kui jätta kõrvale kinnisvara — kaks aastat omandis olnud suvila või aiamaa § 15 lg 5 punktis 4 ja eluaseme erandi kahe aasta piirang lõikes 6. Vallasasja kohta seaduses tähtaega ei ole, mistõttu hoidmisperiood ei anna Eestis mingit maksueelist.

Sama loogika kehtib summade kohta. Ükski lõigete 4 ja 5 erand ei ole seotud rahasummaga, mistõttu ka väikese kasu peab deklareerima. Ainus summapõhine leevendus Eesti tulumaksusüsteemis on üldine maksuvaba tulu 8 400 eurot aastas (TuMS § 23 lg 1), mis alates 1. jaanuarist 2026 ei sõltu enam tulu suurusest. See on aga maksuvaba tulu kogu aastatulule, mitte metallimüügi bagatellipiir, ja palgatöötajal on see aasta jooksul niikuinii ära kasutatud. Sama sätte teine lause võtab 8 400 eurot ära alates maksustamisperioodist, mil isik jõuab vanaduspensioniikka; siis kohaldub selle asemel § 23⁵ lõike 1 järgi 9 312 eurot aastas, mis kehtib 1. jaanuarist 2025.

Kasu arvutamine: soetamismaksumus ja võõrandamiskulud

Maksustatav ei ole müügihind, vaid kasu, ja selle valem on TuMS § 37 lõikes 1:

Kasu = müügihind − soetamismaksumus − dokumentaalselt tõendatud võõrandamiskulud
Tulumaks = kasu × 22 %   (määr alates 01.01.2025, TuMS § 4 lg 1)

Valemi teine liige on see, mille ümber praktikas kõik vaidlused käivad. TuMS § 38 lõige 1 määratleb selle nii: „Soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud." Maksu- ja Tolliameti käsiraamat sõnastab tagajärje otse: „Kui dokumentaalne tõendus puudub, siis tehtud kulusid maksustamisel arvesse võtta ei saa."

Millised kulud lähevad soetamismaksumusse

Soetamismaksumusse kuulub kogu see summa, mille te tegelikult ostmise eest maksite, koos vahendustasude ja lõivudega. Metalli puhul tähendab see, et hinnalisa, mille võrra jaemüügihind ületab metalli turuväärtust, on samuti osa soetamismaksumusest — te maksite selle ju ära. Väiksemate ühikute puhul on see osa märkimisväärne, mistõttu grammikaupa kogutud portfellil on soetamismaksumus tuntavalt suurem kui sama kaaluga kilokangil. Võõrandamiskuludena arvestatakse müügiga otseselt seotud kulud, näiteks kindlustatud saatmine, hindamine või proovimine, samuti üksnes dokumendi olemasolul.

Müügipoolel kasutatakse tegelikku saadud summat. Kaupleja kokkuostuhind on tavaliselt madalam kui sama päeva müügihind, ja maksustatakse just see, mis teile laekus. Suurusjärgu leiate kokkuostuhinna kalkulaatoriga.

Näidisarvutus: sada grammi kulda ostust müügini

Näide on illustratiivne, kuid arvutatud 22. augustil 2026 kehtivate määradega. Eraisik ostis 2024. aastal sajagrammise kuldkangi hinnaga 6 200 eurot, ostudokument on alles. Ta müüb selle 2026. aastal kokkuostuhinnaga 9 400 eurot ning maksab kindlustatud saatmise ja proovimise eest 60 eurot, mille kohta on samuti arve.

Kasu            = 9 400 − 6 200 − 60 = 3 140 eurot
Tulumaks        = 3 140 × 22 % = 690,80 eurot
Kätte jääb      = 9 400 − 60 − 690,80 = 8 649,20 eurot
Maksu osa müügihinnast = 690,80 / 9 400 = 7,35 %

Kaks asja tasub siit välja lugeda. Esiteks ei ole tähtsust sellel, et kang oli omandis kaks aastat: sama arvutus kehtiks ka siis, kui müük oleks toimunud kaks nädalat pärast ostu. Teiseks langeb maks ainult kasule, nii et efektiivne koormus müügihinnast sõltub täielikult sellest, kui palju hind vahepeal liikus. Kui sama kang oleks ostetud 8 900 euroga, oleks kasu 440 eurot ja tulumaks 96,80 eurot.

Hõbeda puhul kuulub käibemaks soetamismaksumusse

Hõbedal on üks lisategur, mida kullal ei ole: ostuhind sisaldab 24-protsendilist käibemaksu, sest hõbedale käibemaksuvabastust ei kohaldata. Tulumaksu seisukohalt ei ole see halb uudis: makstud käibemaks on osa summast, mille te vara omandamiseks kulutasite, ja kuulub seega soetamismaksumusse.

Käibemaksu osa hõbeda ostuhinnas = ostuhind × 24 / 124

Näiteks 1 240 euro eest ostetud hõbekangi hinnas on käibemaksu 1 240 × 24 / 124 = 240 eurot. Soetamismaksumus on siiski kogu 1 240 eurot. Kui kang müüakse 1 500 euroga ja müügikulusid ei ole, on kasu 260 eurot ja tulumaks 57,20 eurot. Miks hõbedal käibemaks üldse tekib ja kullal mitte, on lahti seletatud tagapool käibemaksu osas; ostupoole praktilised järeldused on juhendis hõbeda ostmine.

Maksustamisperioodi määrab raha laekumine

Küsimus, millisesse aastasse tehing kuulub, on seaduses selgelt vastatud. TuMS § 36 lõige 1: „Füüsilise isiku poolt saadud tulu … võetakse tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus." Määrav ei ole seega lepingu sõlmimise ega metalli üleandmise kuupäev, vaid see, millal raha teieni jõudis. Kui müügihind laekub osade kaupa üle kahe aasta, arvestatakse ka soetamismaksumust proportsionaalselt.

Maksuhaldur on seda reeglit kohaldanud otse kullale, ja see näide on ühtlasi kõige selgem avalik kinnitus, et eraisiku kullamüük on Eestis maksustatav. Näites tasub isik korteri ettemaksu kullaga: soetamismaksumus oli 13 000 eurot, arvesse võetud väärtus 33 000 eurot ja maksustatav kasu seega 20 000 eurot (maksuhalduri selgitus seisuga 26.06.2026). Raha ei liikunud kordagi, kuid vara vahetus toimus ja kasu maksustati.

Kahjumit ei arvestata ega tasaarvestata

See on Eesti süsteemi kõige karmim üksikreegel eraisiku jaoks. TuMS § 39 kannab pealkirja „Finantsvaralt saadud kahju arvestamine" ja loetleb ammendavalt, millise vara kahjumit tohib arvesse võtta: väärtpaberid, ühisrahastuse kaudu omandatud laenunõuded ja krüptovara. Vallasasja seal ei ole. Väärismetalli müügist tekkinud kahjum ei vähenda seega midagi ega kandu järgmisse aastasse edasi.

Sellel on tagajärg, mida sageli ei osata oodata: tasaarvestust kahe sama aasta metallitehingu vahel samuti ei toimu. Kui müüte ühe kangi 2 000 euro suuruse kasuga ja teise 1 500 euro suuruse kahjumiga, ei ole maksustatav mitte 500 eurot, vaid 2 000 eurot. Vormi A täitmise juhend kinnitab sama praktilist tulemust lausega, et arvutatud tulem peab olema positiivne või null.

Praktiline järeldus on lihtne: Eestis ei saa kahjumit maksuplaneerimise tööriistana kasutada. Vahe on suur võrreldes finantsvaraga, mille kohta kehtivad hoopis teised reeglid — sealhulgas kinnipeetava maksu küsimused, mis füüsilisel metallil üldse ei teki.

Ühesuguste kangide müük ja soetamismaksumuse meetodi valik

Kui teil on mitu ühesugust kangi, ostetud eri aegadel eri hindadega, ja müüte neist ühe, siis milline soetamismaksumus arvesse läheb? Tulumaksuseadus seda ei reguleeri. Õiguskantsler on pidanud seda lünka põhiseaduspäraseks ja leidnud, et valiku teeb maksumaksja ise:

„Tulumaksuseadus ei reguleeri, millist meetodit kasutades tuleb määrata soetamismaksumus, kui võõrandatakse osa asendatavatest samaliigilistest asjadest. Seetõttu võib maksumaksja tõepoolest valida endale sobiva meetodi vara võõrandamisest saadud kasu arvestamiseks."

Õiguskantsler nimetab ise nii FIFO-põhimõtet kui ka kaalutud keskmise soetamishinna meetodit ning lisaks võimalust lugeda esimesena müüduks kõige kõrgema või kõige madalama soetamismaksumusega ese. Meetodit LIFO ehk viimasena ostetu esimesena müüduks nimetab samas kirjas Maksu- ja Tolliamet oma selgituses; õiguskantsler ei ole seda ise heaks kiitnud, kuid ei ole seda ka vaidlustanud.

Näide: sama kang, kolm meetodit

Isik ostis kolm ühesugust sajagrammist kangi: 2019. aastal 3 900 euroga, 2022. aastal 5 400 euroga ja 2025. aastal 8 100 euroga. 2026. aastal müüb ta ühe neist 9 400 euroga, müügikulusid ei ole. Kaalutud keskmine on (3 900 + 5 400 + 8 100) / 3 = 5 800 eurot.

Vahe kõige kallima ja kõige soodsama tulemuse vahel on selles näites 1 210 − 286 = 924 eurot, ja seda sama tehingu ning samade dokumentide juures. Just siin muutub arvepidamine rahaks: ilma ostudokumentideta ei saa ühtki neist meetoditest kasutada, sest iga meetod eeldab tõendatud soetamismaksumust. Meetodi valik on eriti oluline pärijale, kelle päritud kangide soetamismaksumus on null — sellest räägib järgmine osa.

Päritud kuld: soetamismaksumuseks üksnes pärija enda kulud

Eestis ei ole pärimismaksu, ja just seetõttu läheb päritud kulla müük kalliks. Otsustav säte on tulumaksuseaduse § 38 lõige 1¹, kehtiv 1. jaanuarist 2015:

„Pärandina saadud vara soetamismaksumuseks loetakse üksnes pärija tehtud kulud."

Määrav sõna on üksnes. Pärija ei saa arvesse võtta seda, mida pärandaja omal ajal kangi eest maksis, ega ka eseme väärtust surmapäeval; kumbagi keeldu ei ole eraldi välja kirjutatud, mõlemad järelduvad piirsõnast. Kui pärija ei ole päritud kuldkangi eest ise midagi maksnud, on soetamismaksumus null ja maksustatav kasu võrdub praktiliselt kogu müügihinnaga. Maksuhaldur sõnastab sama otse: päritud vara saamine on maksuvaba, kuid selle võõrandamisel tuleb kasult tulumaksu maksta, ja väärismetall on selles selgituses nimeliselt kirjas.

Näidisarvutus: päritud kang ja ostetud kang kõrvuti

Viis inimest müüb 2026. aastal ühesuguse sajagrammise kangi sama kokkuostuhinnaga 9 400 eurot ja igaühel on 60 euro eest arve kindlustatud saatmise kohta. Erineb ainult see, kuidas kang nende kätte jõudis.

Kasu     = müügihind − soetamismaksumus − dokumentaalselt tõendatud võõrandamiskulud
Tulumaks = kasu × 22 %   (määr alates 01.01.2025, TuMS § 4 lg 1)

Esimese ja kolmanda rea vahe on 1 364 eurot sama kangi ja sama müügihinna juures; täpselt sama suur on vahe teisel real, kus kang on seaduslikult ostetud, kuid ostudokumenti enam ei ole.

Millised kulud on pärija enda kulud

Maksu- ja Tolliamet toob pärija tehtud kulude kohta täpselt ühe näite: notariaalse pärandvara jagamise lepingu alusel pärija isiklikest vahenditest, mitte pärandvara arvelt, kaaspärijatele makstud rahaline hüvitis. Hilisema müügiga otseselt seotud kulud on omaette kategooria ja TuMS § 37 lõike 1 alusel maha arvatavad.

Pärimis- ja kinkemaksu Eestis ei ole

Pärimis- ega kinkemaksu Eestis ei ole, ja tegemist ei ole maksuvabastusega, vaid puuduva maksukoosseisuga. Vahe ei ole sõnamäng: vabastust saab seadusandja kitsendada, olematut maksu ei ole millestki kitsendada. Maksukorralduse seaduse § 3 lõige 2 loetleb riiklikud maksud ammendavalt — tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks, hasartmängumaks, käibemaks, tollimaks, aktsiisid, raskeveokimaks, ettevõtlustulu maks ja mootorsõidukimaks. Kohalike maksude seaduse § 5 piiritleb sama ammendavalt kohaliku omavalitsuse lubatud maksud, ja neid on viis.

Tulumaksuseaduse sees on kaks sätet, mille õiguslik olemus erineb. TuMS § 15 lõike 4 punkt 1 jätab maksustamata vastuvõetud pärandvara; pärandi vastuvõtmine ei ole niikuinii müük ega vahetus, nii et säte on ühtaegu vabastav ja selgitav. TuMS § 19 lõike 3 punkt 6 jätab maksustamata saadud kingitused, ja see on päris maksuvabastus: § 12 lõike 1 tululoetelu on avatud ja ilma selle punktita oleks kink maksustatav tulu.

Notaritasu ei ole maks

Pärimismenetlus toimub notari, mitte kohtu juures, ja notari tasud on notari tasu seaduse §-s 31 kindlate summadena kirjas: need ei sõltu pärandi väärtusest ega ole „väike pärimismaks". Menetluse algatamise avalduse tõestamine maksab 63,90 eurot, pärijate väljaselgitamine koos pärimistunnistusega 102,25 eurot ja pärandist loobumise avaldus 6,35 eurot. Vastu ei pea seejuures võtma, vaid loobuma: kes ei ole kolme kuu jooksul loobunud, loetakse pärimisseaduse § 118 lõike 1 järgi pärandi vastuvõtnuks.

Kingitud vara soetamismaksumus on null

Kingitud vara puhul jõuab tulumaksuseadus sama tulemuseni nagu pärandi puhul, ainult teist teed pidi. Eraldi sätet nagu § 38 lõige 1¹ kingituste jaoks ei ole; piisab üldnormist § 38 lõikes 1, mille järgi on soetamismaksumus üksnes see, mida maksumaksja ise on vara omandamiseks kulutanud. Kingisaaja ei ole midagi kulutanud, ja Maksu- ja Tolliamet sõnastab tagajärje ühe lausega: vara soetamismaksumus on null. Kinkijal endal kasu ei teki, sest § 15 lõige 1 seob maksustamise müügi ja vahetusega.

Kinkija ja kingisaaja: kaks eri tagajärge

Praktikas tähendab see, et investeerimismündi kinkimine lapsele ei ole maksuvaba lahendus, vaid maksu edasilükkamine ilma soetamismaksumuseta. Kui laps müüb mündi 2 400 euroga, on maksustatav kasu 2 400 eurot ja tulumaks 528 eurot, isegi kui vanem oli mündi eest omal ajal 1 900 eurot maksnud. Ostudokument ei liigu kaasa, sest seadus küsib maksumaksja enda kulusid, mitte eseme ajalugu.

Mitteresidendist pärija ja Eesti maksukohustus

Kui pärija ei ole Eesti maksuresident, muutub küsimus teistsuguseks: enam ei küsita, kui suur on kasu, vaid kas Eestil on üldse maksustamisõigust. TuMS § 29 lõige 4 loetleb mitteresidendi maksustatavad võõrandamiskasud ammendavalt: Eestis asuv kinnisasi, Eesti registrisse kantud vallasasi, Eesti kinnisasjalt raiutud metsamaterjal ja kinnisvararohke äriühingu osalus. Füüsiline väärismetall ei ole registrisse kantav vallasasi, mistõttu mitteresidendist pärija võõrandamiskasu Eesti tulumaksuga ei maksustata; sama suunda kinnitab § 31 lõike 1 punkt 1.

Sõna „mitte kunagi" siia siiski ei sobi. TuMS § 29 lõige 1 maksustab mitteresidenti edasi Eestis asuva püsiva tegevuskoha ettevõtlustuluga, ja kes mitteresidendina Eestis järjepidevalt ning avalikult metalliga kaupleb, satub § 14 kaudu sellesse skeemi. Tavalise pärija jaoks väide kehtib, absoluutse reeglina mitte.

Millal muutub müük ettevõtluseks

Eestis ei kaitse eraisikut mõte, et oma vara müük ei saa kunagi olla ettevõtlus. TuMS § 14 lõige 3 kõlab tervikuna nii: „Ettevõtluseks ei loeta füüsilise isiku poolt oma väärtpaberite võõrandamist." Välja on jäetud ainult väärtpaberid, ja metall ei ole väärtpaber.

Otsustav on § 14 lõigete 1 ja 2 määratlus: iseseisev majandus- või kutsetegevus, mille eesmärk on saada tulu kauba tootmisest, müügist või vahendamisest. Maksu- ja Tolliamet täpsustab internetimüügi selgituses kolme tunnust: tulu on maksustatav, tegevus on järjepidev ja isik reklaamib oma tegevust. Tagajärg on tuntav: kandmine äriregistrisse FIE-na, deklareerimine vormil E real 1.1.1 ja sotsiaalmaks. Juhuslikud müügid jäävad vormile A ja tabelisse 6.3.

Kolm tunnust, mitte üks number

Konkreetset piiri ei ole ja seda ei tohi ka välja mõelda: ei ole tehingute arvu, käibesummat ega hoidmisaega, mille ületamine muudaks eraisiku ettevõtjaks. Kes tegutseb süstemaatiliselt, kuid ei soovi FIE staatust, saab kasutada ettevõtluskontot: ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse § 4 lõike 1 järgi on ettevõtlustulu maksu määr 20 protsenti ka 2026. aastal, sest tõus 22 protsendile kustutati enne jõustumist sama detsembriseadusega kui tulumaksu tõus. Registreerimiskohustus käibemaksukohustuslasena tekib KMS § 19 lõike 1 järgi 40 000 euro aastakäibe juures, kuid üksnes maksuvaba käibe puhul seda kohustust ei teki.

Käibemaksu määr on 24 protsenti alates 1. juulist 2025

Eesti käibemaksu üldmäär on 24 protsenti. Alus on käibemaksuseaduse § 15 lõige 1 ja määr kehtib 1. juulist 2025; kehtiv terviktekst kannab avaldamismärget RT I, 30.12.2025, 21. Poolteise aastaga muutus määr kaks korda: 20 protsenti kehtis kuni 31. detsembrini 2023 ja 22 protsenti 1. jaanuarist 2024 kuni 30. juunini 2025. Iga dateerimata allikas, mis nimetab 20 või 22 protsenti, kirjeldab vana õigust.

Üht viitamisviga tasub teadlikult vältida. Määra tõstis seadus avaldamismärkega RT I, 02.01.2025, 2 — see on muutev seadus, nimelt julgeolekumaksu seadus, mida Riigi Teataja märgib täna staatusega MITTEJÕUS. Kes esitab selle kehtiva redaktsioonina, väidab tegelikult, et kehtiv säte seisab kehtetul seadusel, ja nii sünnib järeldus „24 protsenti enam ei kehti".

Tagasipöördumise kuupäeva ei ole

Julgeolekumaksu seaduse § 21 punkt 2 nägi ette naasmise 22 protsendi juurde 1. jaanuaril 2029, kuid kogu seadus tunnistati 18. juulil 2025 kehtetuks ja säte langes ära ilma asenduseta. Käibemaksuseaduse muudatuste tabelis seisab seejuures endiselt rida „osaliselt … 01.01.2029" ilma märketa „välja jäetud" — see on tabelisse jäänud jälg, mitte kehtiv tagasipöördumine. Juba välja kuulutatud redaktsioonides, mis jõustuvad 1. oktoobril 2026 ja 1. jaanuaril 2027, on § 15 lg 1, § 16 lg 2 p 8, § 41 ja § 41¹ sõna-sõnalt muutmata.

Eraisikust ostja jaoks on käibemaks hinna sees: deklaratsiooni ta ei esita ja tagasi seda ei saa. Maksuosa leidmiseks tuleb jagada, mitte korrutada:

Käibemaksu osa hinnas = hind × 24 / 124   (KMS § 15 lg 1, alates 01.07.2025)

Investeeringukuld on vabastatud ja hõbe ei ole

Investeeringukuld on Eestis käibemaksust vabastatud täpselt selles tähenduses, mille seadus vabastusele annab: KMS § 16 lõike 2 punkt 8 loetleb selle maksuvaba käibe hulgas. See ei ole „maksustamata jäetud tehing" ega nullmääraga maksustamine, ja vahe ei ole akadeemiline: nullmäär annab müüjale sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, maksuvaba käive üldjuhul mitte. Nullmäär kehtib metallil ainult Eesti Pangale võõrandatud kullal (§ 15 lg 3 p 10) ja ekspordil.

Hõbe, plaatina ja pallaadium kannavad 24 protsenti, nii kangi kui ka mündi kujul. Põhjus on iga vabastuse puudumine: § 16 lõike 2 punkt 8 nimetab ainult investeeringukulda ja legaaldefinitsioon § 2 lõikes 10 hõlmab ainult kulda. Ka mündi staatus maksevahendina ei aita, sest mündi müük on kaubatarne, mitte finantsteenus.

Millised kangid ja mündid täpselt investeeringukullaks kvalifitseeruvad, on ostuotsuse küsimus ja seda käsitleb juhend kulla ostmine. Hõbeda ostupool on lahti kirjutatud juhendis hõbeda ostmine, plaatina ja pallaadiumi omad juhendis plaatina ja pallaadium.

Kolm tõendit, et tegemist on vabastusega

Kui investeeringukuld jääks süsteemist välja, oleksid kolm sätet mõttetud. § 16 lõike 3 punkt 4 annab õiguse valida vabastuse asemel maksustamine, ja valida saab ainult siis, kui koosseis on olemas. § 32 lõige 7 lubab müüjal teatud sisendkäibemaksu maha arvata, kuigi käive on maksuvaba. Ja § 36 lõige 2 nõuab registreeritud müüjalt arvestust kõigi tehingute ja kõigi ostjate kohta ning dokumentide säilitamist viis aastat.

Väärismetallile marginaalimaksustamist ei kohaldata

Saksa ja Austria turul tuntud mudelil, kus hõbemündid maksustatakse ainult kaupleja hinnavahelt ja hõbekangid täies ulatuses, ei ole Eestis vastet. KMS § 41 lõige 2 võtab väärismetalli ja vääriskivi sõnaselgelt kasutatud kauba mõiste alt välja, ja kuna marginaalmaksustamine eeldab just kasutatud kaupa, kukub konstruktsioon ära. Eesti kaupleja arvestab hõbekangi müügil 24 protsenti kogu hinnalt ka siis, kui ta ostis kangi eraisikult.

Absoluutseks seda lauset siiski teha ei tohi, sest väljajätt toimib ainult kasutatud kauba määratluse sees. § 41 lõige 1 avab erikorra ka originaalkunstiteosele ning kollektsiooni- ja antiikesemele, mis võivad olla väärismetallist: numismaatiline kollektsioon või selle osa (KN 9705 00 00), üle saja aasta vanused antiikesemed (KN 9706 00 00) ja filateeliakaubad (KN 9704 00 00). Üksik tänapäevane investeerimismünt sinna ei kuulu, ajalooline kogumismündi kogu aga võib.

Kui erikord kohaldub, on hinnavahe brutosumma ja tuleb maksustatava väärtuse leidmiseks jagada teguriga 1,24; nii on see Rahandusministeeriumi 2026. aasta jaanuari kommentaaris kirjas.

Maksustatav marginaal = (müügihind − ostuhind) / 1,24
Käibemaks             = maksustatav marginaal × 24 %

Kui kaupleja ostab ajaloolise mündikogu 4 000 euroga ja müüb 5 240 euroga, on hinnavahe 1 240 eurot, maksustatav väärtus 1 000 eurot ja käibemaks 240 eurot. § 41 lõike 4 järgi ei näidata sellisel arvel maksusummat eraldi, mistõttu ostja ei saa sisendkäibemaksu maha arvata.

Vorm A tabel 6.3 ning tähtajad ja aegumine

Eraisiku metallimüük deklareeritakse residendi tuludeklaratsioonil vormil A, tabelis 6.3 „Muu vara võõrandamine", samal real krüptovaraga. Tabelid 6.1 ja 6.2 on väärtpaberite jaoks, 6.4 osaluste ja 6.5 investeerimiskonto jaoks. Tabeli 6.3 veerud on vara liik, aadress, soetamismaksumus koos võõrandamiskuludega ning müügi- või turuhind — kasu arvutab Maksu- ja Tolliamet ise. Kuna vormide ülesehitus võib aastati muutuda, tasub jooksva aasta täitmisjuhendist tabeli number üle vaadata.

Kui kaua dokumente hoida

Aegumistähtaeg annab dokumentide hoidmisele selge alumise piiri. Ostuarve, müügiarve ja võõrandamiskulude tõendid tuleks alles hoida vähemalt viis aastat pärast selle maksustamisperioodi lõppu, millesse raha laekumine kuulus — sisuliselt seega kogu hoidmisaja jooksul, ka koduse hoiustamise korral.

Mida see juhend ei asenda

See tekst kirjeldab 22. augustil 2026 kehtivat Eesti õigust ja on üldine teave. See ei asenda maksu- ega õigusnõustamist, ei ole investeerimissoovitus ega sisalda hinnaprognoose; ühtki kauplejat ei ole nimetatud ega soovitatud. Kui tehingu summa on suur või asjaolud ebatavalised, on ainus kindel tee eelnev kirjalik pöördumine Maksu- ja Tolliameti poole just teie eseme kohta.

Neli küsimust on avalikest allikatest lahtised. Kas kogumismünt või tegelikult kantud ehe võib olla isiklikus tarbimises olev vallasasi — õiguskantsleri põhjendus puudutab investeerimiskulda ja Riigikohtu lahendit ei ole. Kas pärimismenetluse riigilõiv ja notari tasu on pärija tehtud kulud. Kuidas käsitletakse hõbedast investeerimismünti impordil KMS § 17 lõike 1 punkti 3 järgi. Ja kas kasutatud väärismetallese on § 41 lõike 2 mõttes väärismetall.