Amalgaammeetod
Ka: Amalgaamimine, Elavhõbedameetod, Mercury Amalgamation
Ajalooline kullatootmismeetod, mille puhul vedel elavhõbe lahustab maagist kulla ja hõbeda ning seob need amalgaamiks, mis seejärel kuumutamisega eraldatakse.
Amalgaammeetod on üks vanimaid keemilisi kullatootmismeetodeid ja oli sajandeid kaevandamise tähtsaim meetod. Selle puhul kasutatakse elavhõbedat (Hg), millel on omadus lahustada jahvatatud maagist selektiivselt kulda ja hõbedat ning moodustada vedel sulamisegu – nn amalgaam. Saadud amalgaam kuumutatakse seejärel: elavhõbe aurustub 356,7 °C juures ning järelejäänud toormetall (nn doré-kang) rafineeritakse edasi affineerimisel.
Tööpõhimõte
Meetod kulgeb kolmes etapis:
- Purustamine ja jahvatamine – kullasisaldusega maak purustatakse peeneks kiviks (jahuks).
- Elavhõbeda lisamine – maak viiakse kokku vedela elavhõbedaga (tünnides, vibratsioonilaudadel või otsese sissesegamise teel). Kuld ja hõbe seonduvad eelistatult elavhõbedaga; tühi kivim jääb järele.
- Retordis kuumutamine – eraldatud amalgaam kuumutatakse suletud retordis. Elavhõbeda aur kondenseerub ja (ideaaljuhul) kogutakse kokku ning kasutatakse uuesti; järelejäänud metalli puhtusaste on tüüpiliselt 60–80 %.
Ajalooline tähtsus
Meetodit kasutasid juba roomlased ja see saavutas haripunkti 16.–19. sajandil – eelkõige Ladina-Ameerika hõbedakaevandustes (Potosí, Zacatecas) ning Californias (1848) ja Austraalias toimunud kullapalavikus. Sel ajastul pärines suur osa maailma kulla ja hõbeda pakkumisest amalgaamitehastest.
Ökoloogiline probleem ja tänapäevane kasutus
Elavhõbe on väga mürgine ja püsib ökosüsteemides. Kontrollimatu elavhõbeda leke mürgitab mulda, veekogusid ja toiduahelaid. Minamata konventsioon (ÜRO, 2013, jõustus 2017) kohustab allakirjutanud riike elavhõbeda järkjärgulisele vähendamisele ja keelustamisele tööstuslikus kaevanduses.
Kaasaegsetes suurkaevandustes on amalgaammeetod täielikult asendunud tsüaniidleostuse ja teiste hüdrometallurgiliste protsessidega. Siiski jääb see käsitöönduslikus ja väikeettevõtlikus kullakaevanduses (ASGM) – eelkõige Sahara-taguses Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias – endiselt laialt kasutusele, sest varustus on odav ja protsess lihtsalt käsitsetav. ASGM-sektorid annavad hinnanguliselt umbes 35–40 % maailma inimtekkelistest elavhõbeda heitkogustest.
Võrdlus kaasaegsete meetoditega
| Meetod | Metallisaagis | Keskkonnarisk | Kapitalikulu |
|---|---|---|---|
| Amalgaammeetod | 60–90 % | Väga kõrge (Hg) | Väga madal |
| Tsüaniidleostus | 90–98 % | Kõrge (CN⁻) | Keskmine |
| Flotatsioon + sulatus | 85–95 % | Madal kuni keskmine | Kõrge |
Ajakohane kullahind mõjutab, milliseid meetodeid saab majanduslikult käitada – kõrgemad hinnad muudavad tulusaks ka kulukamad, puhtamad tehnoloogiad. Juba saadud metalli materjali väärtust saate arvutada sulatusväärtuse kalkulaatoriga.
Lühidalt
Amalgaammeetod on ajalooliselt oluline, kuid ökoloogiliselt problemaatiline: elavhõbe jääb ökosüsteemi ja ohustab inimest ning loodust. Kaasaegsed suurkaevandused on selle ammu asendanud ohutumate protsessidega; mitteametlikus väikekaevanduses on see hoolimata rahvusvahelistest keeldudest veel laialt levinud.